õed Mari ja Karmen
kaks rändajat, hobusearmastajat ja unistajat, keda ühendab soov luua koht, kus on kõigil hea.
Meile meeldib avastada maailma, kogeda uusi seiklusi ja samal ajal hoida alles seda maaelu, mille oleme endale loonud. Meie elu on segu hobustest, loodusest, reisidest ja unistustest.
Alati ei pruugi meid siit mõlemaid korraga leida, sest jagame oma aega nii maailma avastamise kui ka meie ühise hobumaailma vahel. Üks on kindel- ei ole vahet, kuhu elu meid viib, Sanga-Uudeka Ratsatalu on meie ühine kodu, süda ja paik, kuhu alati tagasi tulla.
Aga kuidas me siia jõudsime?
Me oleme poolõed – me ei kasvanud koos üles, kuid pärast esimest ühist suvevaheaega oli selge, et ka kõik järgnevad koolivaheajad ja suuremaks saades ka nädalavahetused tuleb koos veeta.
Meid ühendas armastus hobuste vastu ja üsna pea said ühistest suvedest ka ühised treeningud ning võistlused. Mari jõudis ratsaspordis juunioride klassi Eesti meistrivõistlustele ning alustas juba varakult tööd ratsatreenerina. Nii sai temast ka Karmeni treener ja suurim toetaja tema ratsasporditeel.
Karmen saavutas häid tulemusi poniklassi Eesti meistrivõistlustel, jõudis Eesti kümne parima poniratsutaja hulka ning võistles ka Tallinn International Horse Show’l. Sõitsime igal nädalavahetusel mööda Eestit võistlustele, treenisime koos ja unistasime suurelt. Meie unistustel ei olnud juba siis piire – tundus, et oleme peatamatud.
Ühel hetkel saime aru, et lihtsam oleks ühelpool merd elada. Nii koliski Karmen Saaremaale, samal ajal kui Mari oli lõpetanud keskkooli ja Karmen alustas seal oma kooliteed.
Uus algus
Mõned aastad hiljem avanes meil võimalus kolida Sanga-Uudekale. Selleks hetkeks oli talu mattunud pika rohu ja võsa alla. Puudus elektriliitumine, elamiskõlblik maja ja joogikõlblik vesi.
Kas see peatas meid? Sugugi mitte.
Me nägime siin midagi palju enamat kui lagunenud talu. Siin oli kolme boksiga vana tall, ruumi karjamaadeks ja võimalus luua päris oma kodu ning hobumaailm.
Niisiis laadisime hobused treilerisse ja asusime teele. Meie ühine Sanga-Uudeka lugu võis alata.
Sanga-Uudekale jõudes ei saanud autoga teeotsast väga palju edasi sõita. Sissesõidu tee oli pika rohu ja võsa all. Parkisime auto nii kaugele kui sai, tõmbasime hoovile kiirelt traadi ümber ja lasime hobused sööma. Elektrit meil aias ei olnud terve esimese suve ja aiamaterjaliks raha ka mitte, niiet kasutasime seda, mida leidsime.
Suvi oli kiire- parandasime talli katuse, tegime talguga pisikese väliköögi, aiamaa, kasvuhoone, võtsime vanad puud hoovist maha, ehitasime sadularuumi. Lisaks kõigele kodus tegutsemisele käisime ka tööl. Esimese aasta jooksul kogusime CV-sse igasuguseis huvitavaid ameteid- parkimiskorraldajad, füüsaliistutajad, trimmerdajad. koduhoidjad. Lisaks käisime naabertallis ka abis.
Suve lõpus korraldasime juba esimesed laagrid. Trenne meil siis veel regulaarselt ei toimunud, sest selleks puudusid sobilikud hobused.
Täna, 4 aastat hiljem, on meil toimiv pisike ratsakool, liivaplats, 11 hobust, koer ja kassid. Oleme ehitanud endale minimaja, meil on suured karjamaad ja ilus elu.
Nii meie teekond siin algas
Sanga-Uudekale kolimine on andnud meile tohutult palju.
4 aastat tagasi olime me lihtsalt kaks julget õde, kes tahtsid midagi enda oma, teadmata, kas sellest ka midagi välja tuleb. Tänasel päeval võime öelda, et miski ei ole võimatu. Koli kasvõi kaks kätt taskus kuhugi, kus ei oota Sind mitte keegi ja loo sellest oma unistus.
Me tahame teha asju enda moodi. Meil ei ole vaja uhket maja või uhket talli, ega palju raha, et olla õnnelikud. Meil ei ole vaja palju ratsutajaid, palju hobuseid, palju kõike.
Me tulime siia, et luua midagi toredat. Me tulime, et elada elu omas tempos ja nautida väikeseid hetki. See on meie lubadus iseendale ja Sanga-Uudeka ratsatalule.
